Kahel pool Kose-Purila maanteed ligi 20 ha suurusel metsamaal esineb rohkesti langatuslehtreid ja -nõgusid, milledest mõnedes leidub koopaavasid. Koopaid on teada 9 ja enamasti on need väga väikesed. Koobaste kõrgus ulatub kohati 2,5 m-ni ja pikkus üle 20 m. Karstilehtrid on liudjad, vannisarnased või järskude nõlvadega kastjad augud sügavusega kuni 3 m ja läbimõõduga kuni 3 m ja läbimõõduga kuni mõnikümmend meetrit. Karstiala idaosas Iida talu juures kaob Mustsoost tulev oja maa alla. Oja on kevadel veerikas, suvel väga väike. Maa alla kadumise kohas lõpeb maapealne ojasäng 1,5 m kõrguse paeseinaga.
Lugu
Ala on kasutatud pühapaigana ning sõdade ajal ka pelgupaigana. Pärimust Eesti Rahvaluule Arhiivist: “Kogu sel ümberkaudsel maaalal asunud muistsel eestlaste iseseisvuse ajal Iida linn. Sakslaste siiatuleku ja eestlaste vabaduse kadumise järele vajund see linn maa alla. Kuid eestlaste uuesti võidulepääsedes tõusvat linn jälle üles”. “Teomeeste hulgas valitsend orjuse ajal kindel usk selle jutustuse tõelisusse. Igal hommikul enne päikese tõusu mõisa tööle minnes vaadatud endise linna poole, et näha, kas selle tuled juba paistavad, kas linn juba tõusnud ja sellega eestlaste vabadus kätte on jõudnud”. “Iidaurgaste käike peetavat ka endise Iida linna tänavaiks. Kuimetsas on Iida mets. Iida nimelised loomad käiä seäl. Suured urked on seäl. Eläväd sis seäl – inimesed kardavad. Iiedele vidi toittu jõululauba õhta. Kis idesi kõege param toitis, sel oli se kõege param õnn. Uue aasta õhta vidi koa”. Oletatakse, et kroonikas kirjeldatud ristisõja ajal 1220. aastal toimunud traagilised sündmused leidsid aset Iida urgetes: “Väga suur oli aga liivlaste röövsaak, kes olles piiranud sisse harjulaste maa-alused koopad, kuhu need olid harjunud alati pelgu minema, lämmatasid kõik, nii mehed kui naised, tehes suitsu ja tuld koobaste suus, suitsutades ööd kui päevad. Ja mõned juba hinge vaakuvana, mõned poolsurnuna, mõned surnuna koobastest välja tirides, tapsid nad need ja viisid teised vangi ja riisusid kogu nende vara ja raha ja riided ja palju saaki. Aga lämbunuid oli kõigist koobastest umbes tuhat inimhinge mõlemast soost. Ja pärast seda pöördusid liivlased koos sakslastega tagasi, õõnnistades Jumalat, et ta ka harjulaste kõrgid südamed oli ristiusule alandlikuks teinud.” Hendriku Liivimaa kroonika, 2005, lk 141.
